Šalottsibul "Charlotka"

Šalottsibul "Charlotka" - Allium ascalonicum.
Seemnetest paljundamisel kasvab sibul terveks ja vabaks viirushaigustest, mis sageli kaasnevad sibulatega paljundamisel.
Moodustab suured, terved sibulad suurepärase vürtsikas-magusa maitsega.
10 m2 külvamiseks kulub 4,5–5,5 g seemneid.

* Šalottsibul on väga kasulik ja väärtuslik sibulaliik, mida hinnatakse hea saagikuse, varajase valmimise, kõrgete maitseomaduste ja võime poolest säilida pikka aega toatemperatuuril (see praktiliselt ei putku).
Tal on ka palju muid nimesid: pesasibul, peresibul.
Need nimed tekkisid seetõttu, et šalott moodustab ühes pesas suure hulga sibulaid: need on väiksemad kui harilikul sibulal, kuid erinevad oma suuremast vennast peenema maitse ja võime poolest säilida kodus kogu talve ilma oma kaubanduslikke omadusi kaotamata. Šalottsibulast punutud patsi võib riputada otse kööki: talvel kaunistuseks ja sibul on alati käepärast.
Veel üks šaloti oluline omadus – tema pealsed on peenemad ja õrnemad ega puitu kogu kasvuperioodi jooksul (ja ilmuvad palju varem kui harilikul sibulal).
Lääne-Euroopas ja Skandinaavia maades hinnatakse seda sibulat väga tema vürtsikas-magusa maitse ja harilikust sibulast kõrgemate raviomaduste poolest.
Enne šaloti istutamist valmistatakse peenar ette. Et kasvatada suuri sibulaid (kui paljundate tippsibulatega), jagatakse emasibul mitmeks osaks. Lõigatakse tipp maha ja lõigatakse "silmade" järgi mitmeks osaks. Ühest sibulast saab 3–8 istutusühikut. Istutatakse aprilli alguses ettevalmistatud vagudesse vahekaugusega 15–16 cm reas ja 30 cm ridade vahel.
Kui sibul peenras kasvab ja jõudu kogub, harvendatakse pesasid vastavalt vajadusele. Kui pesas on rohkem kui 3 sibulat, murtakse neid ükshaaval välja, kuni pessa jääb 1–2 sibulat. Seda tuleb teha ettevaatlikult, hoides kasvamajäävaid sibulaid käega kinni. Liigsete sibulate eemaldamise protsess on järk-järguline – kui toiduvalmistamiseks on sibulat vaja, siis tõmmake.
Tavaliselt alustatakse harvendamist 1,5 kuud pärast tärkamist. Koristamise ajaks on järelejäänud sibulad väga suured.
Parimad eelkultuurid on uba, hernes, porgand või kartul. Peenrasse lisatakse valmis komposti.
Sibukärbse kaitseks puistatakse peenraid rikkalikult tuhaga.
Šalott armastab niiskust ja umbrohupuhast mulda.
Kui lehtede tipud hakkavad kuivama ja neile tekivad heledad triibud ning pealse sees on väikesed ussid, kastetakse šalotti soolalahusega (1 klaas 10 liitri vee kohta).
Niipea kui lehed hakkavad lamanduma, lõpetatakse kastmine. Šalott valmib varem kui harilik sibul, seega saab seda kasvatada lühikese suvega piirkondades.
Erinevalt harilikust sibulast saab šalotti istutada ka sügisel – nagu taliküüslauku. Siis on ta koristusvalmis 10–15 päeva varem kui kevadisel istutamisel. Kui lehed hakkavad kuivama, kraabitakse muld ära, et sibulad oleksid pinnal.
Kui ilm lubab, kuivatatakse sibulad pärast koristamist peenras. Järelkuivatamine toimub varju all.

Gurmaanid armastavad seda kasutada hariliku sibula asemel. Hinnatakse ka sellest sibulast kasvatatud roheliste pealsete õrna maitset.
Šalotti on koorest puhastada vahel keeruline, kuid kui valada see mõneks minutiks üle keeva veega, tuleb koor väga kergelt maha.

Loe rohkem: "Tulus šalottsibul".

Eng.: Scallion. Suom.: Salottisipuli. Sven.: Schalottenlök. Bot.: Allium cepa L. var. ascalonicum.